Manifest? Manifest.

Otsustasin läbiva joone kinnistamiseks ja teistele selgituseks panna kirja meetodi, mille alusel ma siia neid diletantlikke arvustusi kirjutan. Rõhutan kohe alustuseks, et “Luuletule” arvustustega ei pretendeeri ma mingile Tõele:
1) See, et ma olen andnud välja ühe (1) luulekogu, ei tee minust luulealast autoriteeti. Samamoodi ei tee puu maharaiumine inimesest metsaeksperti. Kirvemehi on nähtud igas valdkonnas.
2) See, et ma valin arvustamiseks just neid kogusid, ei tugine mingile eelnevale hinnangule, kuigi ma üldjoontes katsun vältida kogusid, mille sirvimise puhul on raske leida midagi positiivset. Ehk neid, mis pole minu maitse.
3) See, et ma võin teinekord öelda arvustuses halvasti või vinguda mingi detaili kallal, ei viita minu suhtumisele luulekogu autorisse. Sõbra kogu ei pea tingimata olema hea, võimsa luulekogu autor võib seevastu olla eraelus täielik tropp.


Reeglina näeb arvustusprotsess välja selline:
1) Näppu on sattunud luulekogu, mida ma tõesti tahan arvustada. See ei saa – vähemalt veel praegu – olla mõne korüfee kogu. Vahet pole, kas asi on tasemevahes, võimetuses või hirmus – ma tunnen, et see oleks sama, kui 6. klassi õpilane arvustab Dostojevski “Kuritööd ja karistust”. “Mulle ei meeldinud, et see raamat oli paks. Peategelane oli lahe, sest ta lõi kirvega. Aga siis ta pärast vingus kogu aeg.” Ühesõnaga, kunagi tunnen end olevat piisavalt kogenud, et arvustada korüfeesid, seni piirdun peamiselt enda põlvkonna või noorematega.
2) Esmalt loen luulekogu läbi nö. ühe hooga, ühtegi märkust üles kirjutamata. Lihtsalt sirvin läbi, katsun tervikuga haakuda, seda tajuda. Esmamuljet üldiselt talletama ei hakka, sest senine põgus kogemus on näidanud, et hilisem lugemine kas kinnitab esmamuljest saadud mõtteid või osutab nende ekslikkusele.
3) Teise lugemise käigus teen märkmeid, leian tähelepanuväärseid kohti. Selle lugemise põhjal sünnib umbes kolm neljandikku tulevasest arvustusest. Ülejäänu moodustab killuke esmamuljet või hilisem järelmõtisklus.
4) Märkmete ümberkirjutamise ja jutu lahtikirjutamise käigus loen luulekogu osaliselt üle ka kolmandat korda. Lõppmulje ongi blogisse jõudnud arvustus.
5) Tähelepanelik inimene on juba märganud, et ma ei tutvu arvustuse kirjutamise eel ega järel teiste isikute arvustusega. See on teadlik ja tahtlik käitumine. Ma soovin oma arvustusse talletada hinnangut luulekogule, mis mõnes mõttes asub eraldiseisvas ruumis ja ei sõltu autori isikust, teistest sama autori kogudest/tekstidest ning kolmandate isikute arvamustest.

Edasi. Arvustuste eesmärk ei ole mitte kunagi olnud paikapanek (“Mõttetu kogu mõttetult autorilt.”), absoluutne Tõde (“Raudselt läbi aegade parim Eesti luuletaja. Punkt.”) või internetlik ilatsemine (“No aga mida muud kui jura saabki tulla inimeselt, kes on juut ja pede.”).
Kõik “Luuletule” arvustused, mida ma enda nime alt kirjutan, väljendavad minu kui lugeja arvamust luulekogust arvustuse kirjutamise hetkel. Rõhutan: luulekogust, mitte autorist. Kui ma olen kunagi kiitnud autorit X, siis see ei tähenda, et tema järgmine kogu saab tingimata positiivse arvustuse. Siit jõuame tagasi punktis 5 mainitud eraldiseisva ruumi juurde. Iga arvustatav luulekogu seisab minu ees ilma seosteta. Mind ei huvita meedias ilmunud arvustused, autori isik ega tema teised teosed. Hinnangu saab vaid luulekogu ja kõik tähelepanekud teose kohta piirduvad luulekogu sisemusega. See tähendab, ma ei tõmba võrdlusi luuletaja ülejäänud teoste ega eraeluga. Teiste sõnadega lähen ma teravalt vastuollu selle meetodiga, mida kasutab näiteks Sirje Kiin, kelle jaoks Underi luule on lahutamatult seotud ning seletatav tema eraeluga.
Minu jaoks on iga luulekogu eraldiseisev üksus, mis avaldatuna on väljunud luuletaja kontrolli alt ning seda kogu ei saa enam aidata ei ussi- ega püssirohi. Avaldatud luulekogu seisab oma täies alastuses lugeja pilgu ees ja peab pidama sellele pilgule vastu ka siis, kui tekste loetakse kusagil heinamaa rüpes või vangikongis – kohas, kus pole ajakirjandust, internetti ja soovitajaid. Mõnes mõttes on see tõesti lugeja ülemvõim, sest mul on täielik ainuõigus ja suva kirjutada luulekogu kohta seda, mida ma tahan. Ma ei pea arvestama kõigi teiste positiivseid/negatiivseid hinnanguid ega autori palveid. Ükski “Luuletule” arvustus pole olnud tellimustöö ja mulle meeldiks jätkata seda joont ka tulevikus.
“Luuletule” ei ole mõeldud luuleajakirjana ega kasimata pööblit hariva kulturniku püha üritusena. See on minu, Mario Pulveri, sügavalt isiklike arvamuste kogum ning ei allu ühelegi välissurve allikale. See ongi minu manifest.