Manifesti 2. osa

(Olen kirjutanud pisut kirjandusteaduslikumalt lahti selle, mida ma oma arvustustega taotlen. Ühtlasi on see järjekordne katse pikendada vaikust - kõva tambi tõttu pole mul olnud mahti arvustusi kirjutada, kuid aasta lõpus on aega rohkem.)

Sartre on tahtnud, et luuletus seisaks pilgu ees alasti ja teda ei kaitseks autori staatus või teiste kriitikute/lugejate arvamus. Oluline on aga see, et luuletus ei ole autonoomne, terviklik taies, millel puuduvad seosed teiste taiestega ja teiste autoritega. Tekstuaalne alastus tähendab vaid seda, et luuletust ei saa õigustada autori isikuga („See tekst on tähtis seepärast, et tema autor tegi enesetapu“) või seostega („See tekst on tähtis seepärast, et viitab „Hamletile““), kui luuletus ei suuda seista omal jalal. Autori isik võib anda luuletusele sügavama mõõtme, seos võimsama värvi, kuid nad ei tohiks muutuda karkudeks, millel komberdab mingi iseenesest tähtsusetu tekst.

010: Marutõbine sügis hundisilmis (Martin Vabat)

Martin Vabat “Naerutaltsutaja”, Allikaäärne, 2009

“Naerutaltsutaja” kaanekujundusel on sügisvärvidesse tardunud naer – lapsed on tabatud ilmselt kooliõuel ühes hetkes, kus kõik on apelsinikarva, päikeses kullatud ja omal moel helge. Sügis, esimesed koolipäevad, “igavene ranits” (“Röövitud lennuvõimest”).
Sügis, see ihaldatud aastaaeg ja marutõbine meeleseisund, mille poole nurgeline, katkendlik ja heitlik Vabat ihkab läbi terve luulekogu. Kõnekas on ohe “Kuni algab kuldaega/ hea sügis” (“Vahtralehtede sosin”), aga veel iseloomulikum on kahtlus “...Aga/ kas sügis tuleb?” (“Heina sees”) ja hirm “Kes teab kas sügisest saab asja” (“Peenar pood ja paadikuur”).

Manifest? Manifest.

Otsustasin läbiva joone kinnistamiseks ja teistele selgituseks panna kirja meetodi, mille alusel ma siia neid diletantlikke arvustusi kirjutan. Rõhutan kohe alustuseks, et “Luuletule” arvustustega ei pretendeeri ma mingile Tõele:
1) See, et ma olen andnud välja ühe (1) luulekogu, ei tee minust luulealast autoriteeti. Samamoodi ei tee puu maharaiumine inimesest metsaeksperti. Kirvemehi on nähtud igas valdkonnas.
2) See, et ma valin arvustamiseks just neid kogusid, ei tugine mingile eelnevale hinnangule, kuigi ma üldjoontes katsun vältida kogusid, mille sirvimise puhul on raske leida midagi positiivset. Ehk neid, mis pole minu maitse.
3) See, et ma võin teinekord öelda arvustuses halvasti või vinguda mingi detaili kallal, ei viita minu suhtumisele luulekogu autorisse. Sõbra kogu ei pea tingimata olema hea, võimsa luulekogu autor võib seevastu olla eraelus täielik tropp.

009: Pisut kaootiline kutsikas (Klaus Eduard)

Klaus Eduard “Pommikutsikas”, Ilmamaa, 2003

“Loomingu Raamatukogus” ilmus 2009. aastal Tiit Hennoste “Kommikoer ja pommikoer”. Klaus Eduardil ilmus 2003. aastal luulekogu “Pommikutsikas”. Kokkusattumus? Jah, kindlasti.

Vot selline seostamatus on üks aspekt, mis paljude Klausi luuletuste puhul hakkab häirima. Mõnikord puudutab see sisu, mõnikord rütmi, aga sageli juhtub seda, et luuletuse üks ots räägib august, teine pommipaugust.

008: Hirmus kange luulevirre (Ott Heinapuu)

Ott Heinapuu, “Inglile”, Võluri Tagasitulek, 2009

Ott Heinapuu “Inglile” on oma kujunduses nii lihtne ja minimalistlik, et ohvriks on toodud koguni leheküljenumbrid. Ühe ametliku väljaande kirjutaja ajas selline asi lausa pöördesse ja tulemuseks oli tõhus kopatäis pahameelt. Mina läksin kergema vastupanu teed ja kirjutasin numbrid ise käsitsi sisse...