007: Bipolaarsus sinu aknal (Eliina Korts)

Eliina Korts, „Lööklaused murravad metsi“, Värske Rõhk, 2006

„Lööklaused murravad metsi“ on vaid ligi neli aastat vana, kuid mõjub tänase uue luule kõrval juba klassikana – see on tihe, terav ja tugev kogu, mille raskus nõjatub petlikult väikese välimuse juures kätele.

Eliina Kortsi luule on täis häid leide ja erinevalt mõne muu loomingust on sellel rohkem kui üks mõõde. „Lööklaused...“ on ruumiline ja sünesteetiline kobar hullunud luulet, mis kõigub maniakaalselt erinevate tujude vahel.

006: Lumehullunud ekslemine eesti haikudes (Kaspar Jassa)

Kaspar Jassa, “modus silendi”, Härmametsa Talu Kirjastus, 2004

Kaspar Jassa oleks otsekui teatud kinnisest asutusest põgenenud (diagnoos: haikulisus) patsient, kelle kirjutisi leitakse hommikuti plankudelt ja seintelt. Möödakäijad loevad neid ja mõtisklevad endamisi hetkeks, kas tegemist on tõekuulutuse või sonimisega.

“Modus silendi” on katkematu jada, leheküljenumbrite ja pealkirjadeta tekstivoog, kus korduvad kaemuslikud tähelepanekud. Peamiselt looduslikud motiivid (tuul, vesi) ja valguse-öö vaheldumised ei lasegi jõuda selgusele, kas tegemist on ühe palavikulise unenäo või pika aja jooksul tehtud ülestähendustega.

005: Vana pildiraam mitmeid aegu teab (Indrek Koff)

Indrek Koff, „Vana laul“, Verb, 2006

„Vana laul“ on tõepoolest vana laul ja jutt sellest tuttavast asjast, mida meie nimetame eluks. Mõnes mõttes on luulekogu topeltsümbol – ühest küljest on seal 40 luuletust ja esimese illustratsiooni (rase naine) järgi võiks väita, et iga luuletus tähistab ühte rasedusnädalat. Teisest küljest on luulevalik väga selgelt ja otseselt elukäik, suudlusest (rasedus) surnu laubale antud suudluseni. Rasedale naisele järgnevad illustratsioonidena väike inimene, seejärel suurem inimene, siis juba segaseid aegu märkiv hieroglüüf, siis väeti vanur, siis suur ja jõuline skelett ning lõpuks tuhm põrm.

004: Purjus roboti veateated (Kaarel Kressa)

Kaarel Kressa “Oidroon”, Eesti Keele Sihtasutus, 2005

Kressa “Oidroon” on üliõhuke vihik, kus 21 luuletust on pressitud kaante vahele nii, et õhku on seal vähe. See tähendab, kogu tase on ühtlane ja midagi välja oleks sealt ilmselt raske jätta. Selles mõttes ongi kokku, õhukeseks pressitud.

“Oidroon” üllatab kohe sellega, et tänases luulemaailmas kohtab riimis luulet harva, sestap on alguses peaaegu et raske harjuda sellega, kuidas ridade lõpud lähevad kokku. Tõsi, isikliku maitse jaoks mõnikord vaid vaevu, nagu tüse asi, kes meeleheitlikult liiga kitsaste teksapükste nööpe väevõimuga kinni väänab. Riimid nagu meenutustest-žest ja põnev-nõme (“Spleen”) panevad kohati võpatama.

003: Ühe tüdruku peegeldus tillukeses toas (Maria Lee)

Maria Lee “äramõte”, Verb, 2007

Maria Lee “äramõte” on sama habras, peen ja armas nagu esimesel leheküljel pesitsev koll, kes teeb hirmutavat nägu, kuid kelle õrnad jooned ei ähvarda. See kompromiss ehmatava teravuse ja malbe vormi vahel, see kahe nähtuse piiri peal olemine läbib tervet luulekogu. “Äramõtte” illustratsioonide poolikud näod ja ridade taha peitunud poolikud inimesed on valguse ja varjude piiril. Värelus, heitlikkus, sulgi laokile jätnud põgenejad (“eeskiri”) - kõik need tegelased hõljuvad üleminekus unest surma (“uni”) ja ehk ka vastupidi. Sageli eristab kahte maailma vaid aknaklaas.

002: Torssis poisi lihtne absurd (Siim Kera)

Siim Kera, “me vaatame kuud, kuni jääme pimedaks”, Eesti Keele Sihtasutus, 2009

Esmamulje sellest kogust on otsekui kutsikast, kes on keeranud end selili ja paljastanud kõhu, kuna esimesed kaks luuletust lõpetab palve - ärge lõhkuge mind (nimetu luuletus) ja ära keera lehte (“me kõik oleme luuletused”). Lisaks süveneb tunne kohmetust või altkulmu põrnitsevast autorist lugemise jooksul aina ning mõjub väga mitmeti.

001: Vaba vaimutuul üle kõleda kultuuritundra (Jüri Kolk)

Jüri Kolk “Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)”, Võluri Tagasitulek, 2009

Jüri Kolk on mees, kelle luules ühenduvad vaimustaval moel väga erinevad mõttetargad. Ühe nurga alt sõidab sisse idamaine kaemus a' la Konfutsius (nõnda külvad/ nõnda lõikad// issanda käes muutub kõik relvaks, “issand heidab 12”), teise lähenemise pakub Švejk (kused/ vabandage väljendust/ ja magad edasi, “karjäära tähtkuju 5”), kolmandana meenub tehnofiil Aleksei Gastev (siuh/ säuh/ läbitungimine/ möödavuhisemine/.../ veidi suuremat kiirust/ maa vetrub/ õhk virvendab, “kerge häirega rütmimasin”).