002: Torssis poisi lihtne absurd (Siim Kera)

Siim Kera, “me vaatame kuud, kuni jääme pimedaks”, Eesti Keele Sihtasutus, 2009

Esmamulje sellest kogust on otsekui kutsikast, kes on keeranud end selili ja paljastanud kõhu, kuna esimesed kaks luuletust lõpetab palve - ärge lõhkuge mind (nimetu luuletus) ja ära keera lehte (“me kõik oleme luuletused”). Lisaks süveneb tunne kohmetust või altkulmu põrnitsevast autorist lugemise jooksul aina ning mõjub väga mitmeti.

001: Vaba vaimutuul üle kõleda kultuuritundra (Jüri Kolk)

Jüri Kolk “Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)”, Võluri Tagasitulek, 2009

Jüri Kolk on mees, kelle luules ühenduvad vaimustaval moel väga erinevad mõttetargad. Ühe nurga alt sõidab sisse idamaine kaemus a' la Konfutsius (nõnda külvad/ nõnda lõikad// issanda käes muutub kõik relvaks, “issand heidab 12”), teise lähenemise pakub Švejk (kused/ vabandage väljendust/ ja magad edasi, “karjäära tähtkuju 5”), kolmandana meenub tehnofiil Aleksei Gastev (siuh/ säuh/ läbitungimine/ möödavuhisemine/.../ veidi suuremat kiirust/ maa vetrub/ õhk virvendab, “kerge häirega rütmimasin”).