Manifesti 2. osa

(Olen kirjutanud pisut kirjandusteaduslikumalt lahti selle, mida ma oma arvustustega taotlen. Ühtlasi on see järjekordne katse pikendada vaikust - kõva tambi tõttu pole mul olnud mahti arvustusi kirjutada, kuid aasta lõpus on aega rohkem.)

Sartre on tahtnud, et luuletus seisaks pilgu ees alasti ja teda ei kaitseks autori staatus või teiste kriitikute/lugejate arvamus. Oluline on aga see, et luuletus ei ole autonoomne, terviklik taies, millel puuduvad seosed teiste taiestega ja teiste autoritega. Tekstuaalne alastus tähendab vaid seda, et luuletust ei saa õigustada autori isikuga („See tekst on tähtis seepärast, et tema autor tegi enesetapu“) või seostega („See tekst on tähtis seepärast, et viitab „Hamletile““), kui luuletus ei suuda seista omal jalal. Autori isik võib anda luuletusele sügavama mõõtme, seos võimsama värvi, kuid nad ei tohiks muutuda karkudeks, millel komberdab mingi iseenesest tähtsusetu tekst.

Lähilugemine (close reading) peaks olema oluline seepärast, et niisama pelk pilguheit ei pruugi avada luuletuse tegelikku eesmärki või võlu. Tegeliku eesmärgi all ei pea ma muidugi silmas mingit tekstivälist põhjust, mis õigustaks muidu mõttetu teksti olemasolu, pigem mõtlen siinkohal seda eesmärki, mis avaneb läbi teksti – mis ongi luuletus ise. See tähendab, luuletus õigustab ennast läbi iseenda ja see ongi tema ilmumise eesmärk.

Susan Sontag on essees „Tõlgendamise vastu“ (Against Interpretation, 1964) rõhutanud, et tegelikult ei peaks küsima kunstiteoselt, mida ta mõtleb – aga ma ei küsigi seda kunstiteoselt. Ma küsin seda endalt. Minu jaoks on huvitav tõlgendada minu enda pärast. Luuletus või luulekogu on minu Rorschachi test, mille põhjal ma avan oma alateadvuse kaudu mingi sideme, seose, mille see tekst minus tekitab. Minu arvustus või arvamus on „remiks“ autoritekstist, see on otsekui teraapiline sõnavool, mille väljendab minus päästik (luuletekst või kogum) ja mille eesmärgiks on kujutada terviklikku emotsiooni.

Nn. uuskriitika koolkond (New Criticism) eeldab, et lähilugemise kui teadusliku meetodiga on võimalik lahata teksti sisu ühetähenduslikult ja objektiivselt, niisiis peaks erinevad uurijad jõudma sama tulemuseni. Mina sellesse ei usu. Ma olen alati suhtunud skeptiliselt uskumustesse, et kunstis (või inimloomuses üleüldse) on olemas mingeid traagelniite ja alustalasid, mis on kõigile ühised; et iga esteetiliselt „õige“ kategooria taga on üldised, üldistatavad mõõtmed, mis kehtivad objektiivselt. Jään selle juurde, et suhtelisus, subjektiivsus ja kunsti enda olemus muudavad võimatuks mistahes üldiste reeglite kehtestamise. Parimal juhul toetan mõne induktiivse „reegli“ või mustri oletamist, halvimal juhul puuduvad üleüldse mingid põhimõtted, mis oleks aluseks igale kunstiaktile mistahes punktis üle kogu planeedi.

Samas ei toeta ma teist äärmust, paanilist hirmu igasuguse arvamuse ees. Luuletekst ei peaks olema pühal altaril, kus teda võib ainult vaadata, aga mitte puudutada. See kehtib ka teksti enda väärtuse kohta – mul on iga luuleteksti kohta oma arvamus, sest ma julgen seda avaldada. Kui ma loen teksti, siis kujuneb mul selle kohta arvamus ja – erinevalt väga paljudest, kes kardavad „end lolliks teha“ – ei karda ma öelda, kui mulle luuletus ei meeldi. Siin ei tohiks jällegi mängida luuletaja isik mingit rolli. Mis siis, et tegemist on klassikuga? Kui mulle see luuletekst ei meeldi, siis on mul õigus selle arvamuse juurde jääda ning mitte lasta raevunud enamusel end „õigesse“ nurka suruda. Luuletust ei õigusta mitte ajalooline taust, ajaline distants, kriitikute heakskiit ja/või riikliku õppekava toetus – luuletust saab päästa ainult tema ise. Ainult luuletuse enda sees saab peituda õigustus tema eksistentsile. See kehtib muuseas ka vormile. Tristan Tzara kalalaul on suurepärane luuletus.

Ma olen teravalt teadlik sellest, et olen oma seisukoha kaitsmisel muutunud pealtnäha kategooriliseks. Väljendid nagu „saab päästa ainult tema ise“ ei jäta erilist mänguruumi, aga dramaatiline toon on puhtalt mänguline, mitte paikapanev. Ma mõtlen seda tõsiselt...

Ma ei taha tõlgendada freudistliku, puuriva, postmodernistliku, misiganes tõlgendamise mõttes. Vaatan luuletust nagu jaapani sõdalane vaatas kirsiõisi langemas laibale, nagu ürgne rändur vaatas alistatud mäetipu tagant kõrguvat uut ja senitundmatut hiigelmäge, nagu ränka haigusesse surev valitseja vaatas tema jalge ees ennastunustavalt mängivat väikelast. Tärkavad mõtted, aju mõõtmatutest avarustest ootamatult silmadesse imbuvad kujundid, äkksööstuga kohale tormanud avastused – kõik see muudabki luuletuse „tõlgendamise“ väärtuslikuks, kõik see annabki luule lugemisele üldse mingi mõtte. Ma mõtlen seda tõsiselt.