Manifesti 2. osa

(Olen kirjutanud pisut kirjandusteaduslikumalt lahti selle, mida ma oma arvustustega taotlen. Ühtlasi on see järjekordne katse pikendada vaikust - kõva tambi tõttu pole mul olnud mahti arvustusi kirjutada, kuid aasta lõpus on aega rohkem.)

Sartre on tahtnud, et luuletus seisaks pilgu ees alasti ja teda ei kaitseks autori staatus või teiste kriitikute/lugejate arvamus. Oluline on aga see, et luuletus ei ole autonoomne, terviklik taies, millel puuduvad seosed teiste taiestega ja teiste autoritega. Tekstuaalne alastus tähendab vaid seda, et luuletust ei saa õigustada autori isikuga („See tekst on tähtis seepärast, et tema autor tegi enesetapu“) või seostega („See tekst on tähtis seepärast, et viitab „Hamletile““), kui luuletus ei suuda seista omal jalal. Autori isik võib anda luuletusele sügavama mõõtme, seos võimsama värvi, kuid nad ei tohiks muutuda karkudeks, millel komberdab mingi iseenesest tähtsusetu tekst.

010: Marutõbine sügis hundisilmis (Martin Vabat)

Martin Vabat “Naerutaltsutaja”, Allikaäärne, 2009

“Naerutaltsutaja” kaanekujundusel on sügisvärvidesse tardunud naer – lapsed on tabatud ilmselt kooliõuel ühes hetkes, kus kõik on apelsinikarva, päikeses kullatud ja omal moel helge. Sügis, esimesed koolipäevad, “igavene ranits” (“Röövitud lennuvõimest”).
Sügis, see ihaldatud aastaaeg ja marutõbine meeleseisund, mille poole nurgeline, katkendlik ja heitlik Vabat ihkab läbi terve luulekogu. Kõnekas on ohe “Kuni algab kuldaega/ hea sügis” (“Vahtralehtede sosin”), aga veel iseloomulikum on kahtlus “...Aga/ kas sügis tuleb?” (“Heina sees”) ja hirm “Kes teab kas sügisest saab asja” (“Peenar pood ja paadikuur”).

Manifest? Manifest.

Otsustasin läbiva joone kinnistamiseks ja teistele selgituseks panna kirja meetodi, mille alusel ma siia neid diletantlikke arvustusi kirjutan. Rõhutan kohe alustuseks, et “Luuletule” arvustustega ei pretendeeri ma mingile Tõele:
1) See, et ma olen andnud välja ühe (1) luulekogu, ei tee minust luulealast autoriteeti. Samamoodi ei tee puu maharaiumine inimesest metsaeksperti. Kirvemehi on nähtud igas valdkonnas.
2) See, et ma valin arvustamiseks just neid kogusid, ei tugine mingile eelnevale hinnangule, kuigi ma üldjoontes katsun vältida kogusid, mille sirvimise puhul on raske leida midagi positiivset. Ehk neid, mis pole minu maitse.
3) See, et ma võin teinekord öelda arvustuses halvasti või vinguda mingi detaili kallal, ei viita minu suhtumisele luulekogu autorisse. Sõbra kogu ei pea tingimata olema hea, võimsa luulekogu autor võib seevastu olla eraelus täielik tropp.

009: Pisut kaootiline kutsikas (Klaus Eduard)

Klaus Eduard “Pommikutsikas”, Ilmamaa, 2003

“Loomingu Raamatukogus” ilmus 2009. aastal Tiit Hennoste “Kommikoer ja pommikoer”. Klaus Eduardil ilmus 2003. aastal luulekogu “Pommikutsikas”. Kokkusattumus? Jah, kindlasti.

Vot selline seostamatus on üks aspekt, mis paljude Klausi luuletuste puhul hakkab häirima. Mõnikord puudutab see sisu, mõnikord rütmi, aga sageli juhtub seda, et luuletuse üks ots räägib august, teine pommipaugust.

008: Hirmus kange luulevirre (Ott Heinapuu)

Ott Heinapuu, “Inglile”, Võluri Tagasitulek, 2009

Ott Heinapuu “Inglile” on oma kujunduses nii lihtne ja minimalistlik, et ohvriks on toodud koguni leheküljenumbrid. Ühe ametliku väljaande kirjutaja ajas selline asi lausa pöördesse ja tulemuseks oli tõhus kopatäis pahameelt. Mina läksin kergema vastupanu teed ja kirjutasin numbrid ise käsitsi sisse...

007: Bipolaarsus sinu aknal (Eliina Korts)

Eliina Korts, „Lööklaused murravad metsi“, Värske Rõhk, 2006

„Lööklaused murravad metsi“ on vaid ligi neli aastat vana, kuid mõjub tänase uue luule kõrval juba klassikana – see on tihe, terav ja tugev kogu, mille raskus nõjatub petlikult väikese välimuse juures kätele.

Eliina Kortsi luule on täis häid leide ja erinevalt mõne muu loomingust on sellel rohkem kui üks mõõde. „Lööklaused...“ on ruumiline ja sünesteetiline kobar hullunud luulet, mis kõigub maniakaalselt erinevate tujude vahel.

006: Lumehullunud ekslemine eesti haikudes (Kaspar Jassa)

Kaspar Jassa, “modus silendi”, Härmametsa Talu Kirjastus, 2004

Kaspar Jassa oleks otsekui teatud kinnisest asutusest põgenenud (diagnoos: haikulisus) patsient, kelle kirjutisi leitakse hommikuti plankudelt ja seintelt. Möödakäijad loevad neid ja mõtisklevad endamisi hetkeks, kas tegemist on tõekuulutuse või sonimisega.

“Modus silendi” on katkematu jada, leheküljenumbrite ja pealkirjadeta tekstivoog, kus korduvad kaemuslikud tähelepanekud. Peamiselt looduslikud motiivid (tuul, vesi) ja valguse-öö vaheldumised ei lasegi jõuda selgusele, kas tegemist on ühe palavikulise unenäo või pika aja jooksul tehtud ülestähendustega.

005: Vana pildiraam mitmeid aegu teab (Indrek Koff)

Indrek Koff, „Vana laul“, Verb, 2006

„Vana laul“ on tõepoolest vana laul ja jutt sellest tuttavast asjast, mida meie nimetame eluks. Mõnes mõttes on luulekogu topeltsümbol – ühest küljest on seal 40 luuletust ja esimese illustratsiooni (rase naine) järgi võiks väita, et iga luuletus tähistab ühte rasedusnädalat. Teisest küljest on luulevalik väga selgelt ja otseselt elukäik, suudlusest (rasedus) surnu laubale antud suudluseni. Rasedale naisele järgnevad illustratsioonidena väike inimene, seejärel suurem inimene, siis juba segaseid aegu märkiv hieroglüüf, siis väeti vanur, siis suur ja jõuline skelett ning lõpuks tuhm põrm.

004: Purjus roboti veateated (Kaarel Kressa)

Kaarel Kressa “Oidroon”, Eesti Keele Sihtasutus, 2005

Kressa “Oidroon” on üliõhuke vihik, kus 21 luuletust on pressitud kaante vahele nii, et õhku on seal vähe. See tähendab, kogu tase on ühtlane ja midagi välja oleks sealt ilmselt raske jätta. Selles mõttes ongi kokku, õhukeseks pressitud.

“Oidroon” üllatab kohe sellega, et tänases luulemaailmas kohtab riimis luulet harva, sestap on alguses peaaegu et raske harjuda sellega, kuidas ridade lõpud lähevad kokku. Tõsi, isikliku maitse jaoks mõnikord vaid vaevu, nagu tüse asi, kes meeleheitlikult liiga kitsaste teksapükste nööpe väevõimuga kinni väänab. Riimid nagu meenutustest-žest ja põnev-nõme (“Spleen”) panevad kohati võpatama.

003: Ühe tüdruku peegeldus tillukeses toas (Maria Lee)

Maria Lee “äramõte”, Verb, 2007

Maria Lee “äramõte” on sama habras, peen ja armas nagu esimesel leheküljel pesitsev koll, kes teeb hirmutavat nägu, kuid kelle õrnad jooned ei ähvarda. See kompromiss ehmatava teravuse ja malbe vormi vahel, see kahe nähtuse piiri peal olemine läbib tervet luulekogu. “Äramõtte” illustratsioonide poolikud näod ja ridade taha peitunud poolikud inimesed on valguse ja varjude piiril. Värelus, heitlikkus, sulgi laokile jätnud põgenejad (“eeskiri”) - kõik need tegelased hõljuvad üleminekus unest surma (“uni”) ja ehk ka vastupidi. Sageli eristab kahte maailma vaid aknaklaas.