Apr 30, 2010

010: Marutõbine sügis hundisilmis (Martin Vabat)

Martin Vabat “Naerutaltsutaja”, Allikaäärne, 2009

“Naerutaltsutaja” kaanekujundusel on sügisvärvidesse tardunud naer – lapsed on tabatud ilmselt kooliõuel ühes hetkes, kus kõik on apelsinikarva, päikeses kullatud ja omal moel helge. Sügis, esimesed koolipäevad, “igavene ranits” (“Röövitud lennuvõimest”).
Sügis, see ihaldatud aastaaeg ja marutõbine meeleseisund, mille poole nurgeline, katkendlik ja heitlik Vabat ihkab läbi terve luulekogu. Kõnekas on ohe “Kuni algab kuldaega/ hea sügis” (“Vahtralehtede sosin”), aga veel iseloomulikum on kahtlus “...Aga/ kas sügis tuleb?” (“Heina sees”) ja hirm “Kes teab kas sügisest saab asja” (“Peenar pood ja paadikuur”).

Apr 9, 2010

Manifest? Manifest.

Otsustasin läbiva joone kinnistamiseks ja teistele selgituseks panna kirja meetodi, mille alusel ma siia neid diletantlikke arvustusi kirjutan. Rõhutan kohe alustuseks, et “Luuletule” arvustustega ei pretendeeri ma mingile Tõele:
1) See, et ma olen andnud välja ühe (1) luulekogu, ei tee minust luulealast autoriteeti. Samamoodi ei tee puu maharaiumine inimesest metsaeksperti. Kirvemehi on nähtud igas valdkonnas.
2) See, et ma valin arvustamiseks just neid kogusid, ei tugine mingile eelnevale hinnangule, kuigi ma üldjoontes katsun vältida kogusid, mille sirvimise puhul on raske leida midagi positiivset. Ehk neid, mis pole minu maitse.
3) See, et ma võin teinekord öelda arvustuses halvasti või vinguda mingi detaili kallal, ei viita minu suhtumisele luulekogu autorisse. Sõbra kogu ei pea tingimata olema hea, võimsa luulekogu autor võib seevastu olla eraelus täielik tropp.